Pokulugude raamat on üles ehitatud mõtisklustena - elu, looduse ja maailma asjade üle. Autor teab, et oluline pole mitte kõiketeadmine, vaid suur tahtmine vastuseid otsida. Edgar Valteri populaarse lasteraamatute sarja kolmas raamat.

Päike oli juba loojunud ja ühtlane hämarus võttis maad. Ainult paar pilvetriipu olid end taevavõlvil nii kõrgele upitanud, et võisid veel mõnda aega mõnuleda roosas helenduses. See oli maakera kumeruse taha kaduva päikese viimane puudutus. Puuko istus sõbraks saanud pingile ja ohkas. Ega ta ise oleks ka osanud vastata, millest see ohkamine - kas kurbusest või väsimusest või hoopis rahulolust. On ju tore, kui sul on oma tare, õu, aed ja üks eriti mõnus aianurk, mets silma ulatuses. Ja muidugi ka pokud! Imelik, et neid polnud kuulda ega näha. "Olgu siis elus tuli mulle seltsiks," mõtles Puuko ning poetas peotäie kuivi raage lõkkeasemele. Kulus veel pisut aega ja juba tantsis lõbus leek oma tuletantsu. Puuko muheles: "Mõelda, kui vähe on inimene aegade jooksul muutunud - ikka kummardab ta tuld!" "Tere ilusat õhtut!" kostis tasane kõnekoor. "Tere, kõik see mees!" vastas Puuko ja tõstis pilgu. Teisel pool lõket seisid pokud, näod naerukil. "Kas me segame sind, Puuko?" "Ei sugugi! Hea seltskond on alati teretulnud. Võtke aga platsi, kus meeldib!" Pokud kohendasid end istuma poolkaares ümber lõkke. Kõik vaikisid ja vaatasid pisukest lõbusalt hüplevat tuld.