Auhinnad on Kangro raamatus nagu lihatükk näljaste kiskjate ees, mis paneb ka kõige eneseteadlikuma intelligendi instinktide ja tungide üle kontrolli kaotama. Raamat on vaimukas, kriitiline, halastamatu, eneseirooniline, läbinägelik, inimeste eksistentsiaalsete mikrokatastroofide suhtes aga õrn ning tundlik.
Auhinnad vohavad, prestiižiökonoomiast pole pääsu kellelgi. Juttu tuleb auhindade ajaloost ja plahvatuslikust kasvust, inimlikust edevusest, ambitsioonidest, konkurentsist ja kollegiaalsusest, kuulsusest ja tunnustusvajadusest, surematusest, suurtest võitjatest ja Eesti skeenest. Esimeses osas räägib autor auhindadest autobiograafilises võtmes, teine osa on kirjandussotsioloogiline essee, kus leidub nii isiklikke tähelepanekuid kui ka statistilisi andmeid ja kombekriitilisi üldistusi.