Rike oli tulnud, et jääda. Linnas, inimkonna langenud kantsis, võimutsesid tehisintellektid, võimsad ja pidurdamatud. Vähesed suure Sõja järel ellu jäänud inimesed olid sunnitud varjuma pisikestesse oaasidesse, kindlustesse, mille kaitsvatest piiridest väljaspool pidasid masinad neile armutult jahti.

Vanemate inimeste päevad kulusid, maadeldes ühe pakilise probleemiga teise järel. Nemad ei leidnud enam aega ega vaimujõudu mõttelendudeks.

Lonni, umbes kolme kuu pärast viisteist, aga tahtis ja jõudis veel unistada, viitsis isegi mängida mõttega Rikke parandamisest ega tahtnud leppida sellega, et Kindluse seinad peavad alatiseks jääma tema ahta maailma piirideks. Just seepärast ei punninudki ta väga palju vastu, kui Ada ja Karel ta ühte riskantsesse ettevõtmisesse mässisid…