Põhja-Iraani mäeahelikel nautisin täielikku vabadust – pärast kohustuslikku peasalli kandmist tundsin viimaks ometi juukseid tuules lehvimas! Eestis üles kasvanuna poleks ma iialgi osanud arvata, et juuksesalgu näolt pühkimine saab minu jaoks ülimaks vabaduse kogemuseks. Ometi, siin ma olin, tundmas viimaks jälle seda, mis on kannustanud Iraani naiste vabadusvõitlust. Iraani härrasmees põlastas valitsuse naeruväärset hirmu: „Nad usuvad islamisse nii vähe, et isegi juuste näitamine võib nende meelest religiooni lõplikult õõnestada!“ See oli üks viis, kuidas naistele koht kätte näidata.



Kuude kaupa Iraanis üksiku naisena ringi reisida ei olnud tingimata mõistlik. Isegi eksisteerimine on Iraanis justkui protestiaktsioon, eriti veel naise kehas ja salli alt välja kippuvate juustega. See on riik, kus mõrvatakse naisi nende juuste pärast. See on ka rikkaliku kultuuri ja ajalooga tohutult ilus maa, kus leidub sipelgapesana kihavaid turuplatse ja õdusaid oaase, hiiglaslikke metropole ja ehedaid mudalinnu, tuhandeaastasi templeid ja noorte salakohvikuid. Iraan võidab jäägitult su südame, kui sinna viimaks pärale jõuad.