Martin Alguse novellikogu koosneb kümnest loost, mis räägivad peateedest ja keskustest kõrvale jäävast tagamaast. See on üks omamoodi rännak läbi saja-aastase perioodi, alates Eesti iseseisvumisest kuni tänapäevani, mille iga lugu toimub meile pöördelisel või olulisel ajahetkel, aga seda kõike tagamaa varjulistes nurkades, kuhu suured ajaloosündmused ulatuvad vaid kauge kajana kusagil voorte taga.

Esiplaanil on inimene ja loodus. Suvepäikses või käredas veebruaripakases kükitavates majakestes, külades, põldudel ja metsades toimub ootamatuid kohtumisi, rännakuid ja kokkupõrkeid, mis keerduvad tolmustelt teedelt otse tegelaste hingesoppidesse, sulandudes seal kujutlusteks, unedeks, ihadeks.

Tagamaa lood viivad meid muuhulgas kolmekümne kuuenda aasta suvesse, Teise maailmasõja keerisesse, stalinlike repressioonide keskele, kolhoosiaega, olümpiaaega, taasiseseisvumise metsikusse varakapitalismi ja mujalegi. Mõned lugusid läbivad motiivid ja tegevuskohad lasevad erinevate juttude taga aimata ühte suuremat ja sidusamat paika, milleks vast ongi meie maa ja meie aeg.