Jēkabs on täiesti tavaline poiss, kes tahab kassipoega, lahedat jopet, sõpradega ujumas käia, tüdrukule telefonist sõnumeid saata. Samas üldse mitte tavaline, sest tema mõlemad vanemad on pimedad, aga ta ise näeb väga hästi. Ta tuli ilmale, sest tema ema elu eesmärk on saada hakkama kõigega, millega nägijadki – sealhulgas lapse sünnitamise ja üles kasvatamisega. Lugeja saab kaasa elada kümnele aastale Jēkabsi lapsepõlvest – kuidas on peaaegu sünnist saadik hoolitseda oma vanemate (ja vahel ka terve ühiselamutäie pimedate inimeste) eest, ja kuidas ta on aeg-ajalt sunnitud seda eelist kavalalt ära kasutama.



Rasa Bugavičute-Pēce (1988) on Liepāja teatri koosseisuline dramaturg, kirjutanud kümneid näidendeid ja stsenaariume, filmist „Svingerid“ on Eesti näitlejatega ka eesti variant vändatud ja näidendit „Mul oli nõbu“ ongi seni lavastatud vaid Eestis.



„Poiss, kes nägi pimeduses” ilmus Lätis omapärase duublina – raamatu esitlus toimus Läti rahvusteatri fuajees vahetult enne samanimelise näidendi esietendust. Lugu on inspireeritud tõsielusündmustest, mis juhtunud autorile väga lähedase inimesega.