„Kõik üritavad Rumeeniast põgeneda, aga sina kolisid siia… Miks?“ – see on küsimus, mida olen viie aasta jooksul kuulnud sageli. Armumine aga ei hüüa tulles ni ng kui juhus mulle mu tulevast elukaaslast tutvustas, algas mu elus suur seiklus nimega „Minu Rumeenia“.

Objektiivselt võttes on Rumeenias kõik halvasti: vaesus, reostus, häbitu korruptsioon, absurdne bürokraatia ja minnalaskmismeeleolud. Igast teisest lagunenud räästast võib sulle tellis pähe sadada. Sooja vett jälle ei ole. Iga kuues rumeenlane on juba läände emigreerunud ja spetsialiste napib. Rumeenia on kaose ja korralageduse, kuid ka mitmekesisuse ja värvikirevuse maa.

Siin on vabadust, siirust, ehedust ja elujõudu, millest ma mujal reisides ja elades puudust olen tundnud. Bukaresti tolmune kleepuv suvepalavus, vanduvad autojuhid ja asfaldist läbi kasvanud puujuurtele komistamine on mulle armsak s saanud.

Rumeenia on nagu kolme jalaga pulstunud koerake, kes on aga krutskeid ja elusädet nii täis, et minu südames talle võistlejat ei ole.