Blondi sekspommi Pamela Andersoni teati 1990. aastatel kogu maailmas. Pärast seda, kui ta Kanadas ühe jalgpallimängu ajal publiku seast avastati, paisati ta kiiresti superstaari staatusesse – temast sai Playboy kõige populaarsem kaane- ja postritüdruk ning Hollywoodi glamuuri ja seksuaalse veetluse sümbol. Ometi kujunes see Pamela Anderson, keda me arvame end tundvat, pigem juhuslike sündmuste kui hoolikalt läbimõeldud sammude tulemusena. „Armastusega, Pamela” on tema tõeline lugu. Lugu sellest, kuidas väikelinna tüdruk oma unistuste sasipuntrasse takerdus.

Kasvades üles Vancouveri saarel noorte, taltsutamatu loomuga ja seda ise adumata stiilsete vanemate lapsena, möödus Pamela lapsepõlv küll viletsates oludes, kuid temas kujunes väga sügav armastus looduse vastu. Tema maailma täitsid ühiskonna poolt tõrjutud elusolendid, väljamõeldud sõbrad ja abi vajavad loomad. Aja jooksul sai Pamela oma loomulikust häbelikkusest jagu ja tema rahutu kujutlusvõime lennutas ta sellisesse ellu, millest vähesed unistadagi oskavad. Viimaks jõudis ta välja Playboy villasse ja Hollywoodi.

Kuulsuse kasvades leidis Pamela end olukorrast, kus temast oli saanud kollase ajakirjanduse sihtmärk. See oli aeg, mil paparatsode põhitaktika oli inimese maine ja enesekuvandi hävitamine.

Pamela liikus elus väärikalt edasi, leides tuge armastusest kunsti ja kirjanduse vastu ning ammutades eneseusku emadusele pühendumisest ja aktivismist. Nüüd, kus Pamelal on seljataga meeldejääv roll Roxie’na Broadway etenduses „Chicago” ning ta elab taas oma lapsepõlvesaarel, räägib ta meile oma loo. See on lugu allasurumatust vabast vaimust, kes naaseb koju ja avastab end igal sammul üha uuesti. „Armastusega, Pamela”, mille ilmeka proosateksti vahele on pikitud originaalluule read, on mõtlik, mitmekihiline ja unustamatu memuaarteos.