13. sajand oli ajastu, kus maailma poliitiliselt kaardilt kadus idaslaavlaste Kiievi-Venemaa. Selle riigi riismetel hakkas killustunud Vene vürtsiriikidest moodustuma uus poliitiline ühendus, mille keskusteks kujunesid Vladimir, Jaroslavl, Tver ning Suzdal. Moskva esilekerkimiseni Venemaa teiste vürstiriikide seast oli jäänud veel poolteist sajandit.

Venemaad tabas 13. sajandil mongolite khaaniriigi vallutusretk Batu-khaani juhtimisel. Läänest tungisid samal ajal peale Saksa ordu Liivimaa haru ristisõdijad.
Kahe võimsa vastase haardes olevad Vene vürstiriigid pääsesid täielikust hävingust 13. sajandi keskel tänu võimeka Novgorodi valitseja vürst Aleksander Jaroslavovitši sõjalistele ja poliitilistele pingutustele.

Lääne poolt vaadatuna oli 13. sajandil alanud Saksa ristisõdijate tung itta viinud Mõõgavendade ja hiljem Liivi orduväed piirideni, kust algasid loodeslaavlaste vürstiriikide valdused. Ida ja lääne tsivilisatsioonide vaheline piir pandi Baltikumis paika 1242. aasta Peipsi järvel. Seal seisid vastakuti Liivi Ordu väed koos Tartu piiskopi ja tema vasallideg ning Pihkva ja Novgorodi maakaitseväed Novgorodi vürsti Aleksander Jaroslavovitši ja talle appi tulnud venna Andrei Jaroslavovitši malevatega.

Liivi ordu ja Novgorodi-Venemaa vahelised suhted 13. sajandi keskpaigas on käesolevas raamatus vaatluse alla võetud teema.